Öösel on öllet hea juua...

Sest siis tulevad ka huvitavad tekstid ekraanile kiiremini.
Kas teil on olnud tunne, et miski ei üllata enam ning ei ole enam nii pönev?? Ma vöin igasugu uudiseid julmalt tuima näoga vastu vötta, oskan ennast ülima pohhuismi seisundisse viia kui on vaja, aga tavaliselt saab ka poolpohhuismiga hakkama. Ma usun, et igal inimesel on mötetega vöimalik korda saata palju asju, isegi enda ajumörva. Aga see on pask, mida mina usun.

Mulle meeldib ka oma kehale vatti anda, a palju ma ka ei annaks, tean ma et kui elu on kaalul suudaksin ma paremini. Siit ka päeva küsimus: Kui sportlased ütlevad "Ma andsin endast 100%/110%", kas nad ajavad siis vedelat helepruuni paska suust välja vöi saavad nad töesti oma vöimete kriitilise piirini küündida??? Julgen kahelda...

Jõuan välja siis niikaugele, et mul on vaimsed ja füüsilised vajadused pehmelt öeldes, ja et neid rahuldada + proovile panna = langevarjuga hüpe taevast alla. See on see rohi, mida mu keha ja vaim hetkel vajab, midagi tundmatut.

Päeva lause: Mida sa raisk mötled ja plaanid, tegutse!